Site Funded by Private Donations
Tere tulemast
juurde
Ricky maailm
Helistasin John Glennile......Lapsena vaatasin tõesti Mercury Astronautsi poole ja John Glenn oli üks mu lemmikuid. Kirjutasin neile kõigile ja nad olid piisavalt armsad, et mulle tagasi kirjutada. Ma ei teadnudki, et aastaid hiljem saame sõpradeks ja meie teed ristuvad mitu korda. John Glenn võttis minu jaoks alati aega ja vastas kõigile mu küsimustele. Õppisin tundma ka tema ema ja isa, kes elasid veel Ohios New Concordis. Glennid olid tõesti lahked inimesed ja leidsid alati aega, et mind kuulata. John ja mina kirjutasime 60ndatel palju edasi-tagasi isegi pärast seda, kui ta kosmoseprogrammist välja langes. John elas Texase osariigis Seabrookis ja viimane asus tööle Fort Lauderdale'is Royal Crown cola jaoks. Ühel päeval otsustasin Wilbur Wrighti esimesel kursusel talle helistada. Meil oli tasuline telefon uues lisafuajees ja selle kasutamiseks lõunatunnil oli alati järjekord. Sel konkreetsel päeval oli mul klass sellele väga lähedal ja tormasin alla, et veenduda, et olen üks esimestest. Nagu hiljem selgus, olin mina esimene. Küsisin operaatorilt, kui palju maksab Florida Fort Lauderdale'i helistamine ja andsin talle numbri. Minu mäletamist mööda oli see esimese kolme minuti eest 1,75 dollarit. Mul oli tasku vahetusraha täis ja helistasin. Kui seltskond teises otsas üles tõusis, palusin John Glenniga rääkida. Selle peale ei uskunud mu selja taga ootavad lapsed oma kõrvu! Ma võin ikka veel siin öelda: "Ta helistab John Glennile!". Nad olid lahedad ega kiirustanud mind. Inimene teises otsas tuli tagasi ja ütles, et vabandust, aga hr Glenn on praegu koosolekul, kas ma võin talle öelda, kes helistas? Ütlesin talle oma nime ja mul läks süda pahaks. Järgmisena kuulsin Johni teises otsas küsimas "kuidas läheb, Rick"? Vabandasin tema koosoleku katkestamise pärast ja ta kinnitas mulle, et see on okei. Noh, me rääkisime ja rääkisime ning lapsed minu taga läksid hulluks. "Ta räägib John Glenniga" "Ta tunneb John Glenni". Siis tuli operaator ja ütles, et mu aeg hakkab otsa saama......Kurat! Siis käskis John tal süüdistused ümber pöörata! Noh, ma tean, et lapsed minu taga tahtsid telefoni kasutada, nii et ma katkestasin meie vestluse. Telefoni juurest eemaldudes tundsin end väga hästi! See polnud esimene kord, kui ma talle helistasin ja kindlasti ei jääks see ka viimaseks. MÄRKUS. Selle saidi toimetaja mäletab seda sündmust. Ma läksin just mööda ja mõtlesin, miks kõik olid Ricki John Glenniga vestlemisest nii põnevil. Pagan, tüüp oli astronautidega suhelnud juba aastast 1962 või varem! Läbi meie kooliaastate otsis Rick kosmoselendu.
Canaverali neem.......Kui sa oleksid lapsena küsinud minult ühte kohta maa peal, mida ma kõige meelsamini külastaksin, oleksin sulle kõhklemata vastanud Cape Canaveral!
Planetaarium.......Kui laps käis Orville Wrighti klassikoolis, olin üllatunud, kui meie klass meie kohalikku planetaariumi külastas! See oli üks kord, kui ma ei vaadanud kella ega näinud und, uskuge mind! Sellel kooliväljakul oli mu elule sügav mõju ja ma vihkasin, kui külaskäik lõppes!!! Jumala loomingu nägemine esitletuna nii ainulaadsel viisil tekitas minu sees midagi ja osutus armastuseks ja kinnisideeks, mis kasvab jätkuvalt! Mäletan, et nägin jumalale ausat meteoriiti ja oi kuidas ma tahtsin seda puudutada!!!! Et tegelikult puudutada killukest teisest maailmast... VAU! Seda vaadates mõtlesin selle teekonnale läbi aja ja ruumi eoonide ning mõtlesin, kust see alguse sai? Mõelda, et see oli kunagi mõne kauge tähe või planeedi tuum! Just siis ja seal tõotasin endale, et kunagi saab mulle tükike teisest maailmast!!! Ma ei teadnudki, et kunagi ma teen seda ja et minu meteoriidikollektsioon konkureerib enamiku muuseumidega ning omab isegi neid sisaldavaid eritellimusel valmistatud ehteid ja isegi Kuu ja Marsi tükke! Oma elule tagasi vaadates mõistsin, et Jumal avas mulle palju uksi ja kõik mu lapsepõlvemälestused saavad tõeks, välja arvatud see, et ma ise seal käisin. Aga see on OK, Tal oli minu jaoks teine eesmärk ja missioon!!!!!.......Tänan Jumalat südamest!
Planetaariumi all olev pilt on minu 93-aastasest sõbrast, kes tuli mulle külla, hoides käes tähe südamikku, mis on üks mu raudmeteoriididest! See on eriline tunne, kui teed kellegi õnnelikuks, eriti kui ta on vanem!
"Kadunud kuu"......Lapsepõlves vaimustusin lõpmatusest ja Jumala loomise imedest, heitsin pilgu taeva poole ja koostasin oma elu homsed päevad. Kosmose vingedus vallutas südameid juba väga varajases nooruses ja sügaval viisil ning osutus armastuseks ja kinnisideeks, mis aina kasvaks. Unistasin, kui fantastiline oleks, kui homne maailm saabub. Unistasin sellest, et homme, illusoorne päev kusagil tulevikus, mil mu eesmärgid ja unistus muutuvad reaalsuseks ning ma saan rännata taevasse ja seada sammud teise maailma kaardistamata liivale! Näib, et alles paar aastat tagasi vaatasin vanaema ja vanaisa sõiduteelt seda, mida ma praegu usun olevat täiskuu, ja vandusin endale tol õhtul, et kõnnin kunagi selle hirmunud näo peal ja ronin sinna, mis mul oli. ette nähtud ümberpööratud järsu jäätsükli tüüpi kuu mägedeks. Mõtlesin sageli, milline võib olla minu reaktsioon või tõlgendus, kui ma jalga vahetasin ja kohti ümber pöörasin ning oma kodumaad tagasi vaatasin. Kõndida uue maailma nägu, kus inimesed pole kunagi varem käinud. Kus sõjad kunagi ei möllanud ning vägivald ja inimlik inetus on tundmatud. Vaadata maad kusagilt sügaval kosmoses asuvalt maalt ning jagada selle ja Jumala imesid maailma ja lähedastega, mille ma nii hea meelega maha jätsin. Kõndida vaimselt koos Jumalaga tähtede vahel ja vaadata tema kogu loomingut. Näha maad sellisena, nagu see tegelikult on, ja sellisena, nagu TEMA peab seda nägema, ja mõistma, et olen universumi laps ja üks paljudest lastest Jumala perekonnas ning jagada seda kogu inimkonnaga maa peal. Aga see oli eile ja sellest eilsest on möödunud palju aastaid tagasi ajas ja ma mõistsin, et seda ei juhtunud kunagi, vaid see mõltuv värk sellest, mis oleks võinud olla, jääb mu mõistuse taha ja põleb sügaval mu südames ka täna. ! Järgnevatel aastatel murdis inimkond Maa orbiidid ja võttis ette esimesed ebamugavad retked Kuule. Ma nägin teisi mehi, kes elasid minu unistust, väheseid väljavalituid, ja mulle meeldib, et paljud teised vaatasid otse-eetris ja nägid meie peegeldust nende silmade läbi ja Jumal peab meid tõeliselt nägema. Nüüd, minu kuldsetel aastatel, pole see nii hull, sest Jumal avas mulle aastate jooksul palju uksi ja need mehed, kes elasid mu unistusi, said mu sõpradeks. Ja arvake ära? Minu nimi viidi Kuule mitmel missioonil ja aastate jooksul on mind õnnistatud sellega, et olen sattunud mitme kuu meteoriidi (kuu kivimite) positsioonile Kuu erinevatest kohtadest! Nii et näete, et võin kuud puudutada igal ajal, kui soovin!!!!!! Kas sa ei armasta lihtsalt õnnelikke lõppu?
My Moon Rock Necklace......As a kid I was always infatuated by the moon and dreamed of journeying there someday as I indicated in a previous posting earlier this week. Just as important to me was owning meteorite specimens from other worlds. To this very day I can well remember seeing my first iron meteorite years ago!!! Oh how I just wanted to touch it, to touch something from another world that has travelled eons through time and space! WOW, just think of it, if it could only talk think of stories it could tell us, and the mysteries of the universe that could be revealed!!!!! Well this kid never made it to the moon but I did achieve a collection of meteorite specimens that would rival most museum meteorite displays. Among my favorites are those that originated from the Moon and Mars. Meteorites that originated at these two places are the rarest and most expensive substances on the face of the earth per gram! I have seen some specimens that have gone as high as $10,000 a gram! Why so expensive you may ask? Because only 240 have ever been found with a total weight of just over 100 pounds! How did they get here? It is theorized that the moon was subjected to an astroid impact and that the lunar samples were ejected into space and eventually reentered the earth's atmosphere. The only places that they have ever been found is Africa, Omon, and the Antarctic. Between 1969 and 1972 six Apollo missions brought back a total of 841.6 pounds of lunar rock, core samples, pebbles, sand and dust totalling 2,200 separate samples. Federal law prohibits the the private possession of the Apollo samples as they are government property! Even the Apollo astronauts were not allowed to keep samples for themselves as the moon rocks were considered a national treasure!.....Last year a very close friend of mine Greg Schnier passed away and willed me a substantial amount of money and gave his wife instructions to to tell me to spend it as I saw fit and to enjoy myself. Greg and I were lifelong friends and our friendship spans a 60 year period! In honor of him and my love for the moon I had a jeweler in Hawaii custom make me this 14k sold gold Lunar meteorite necklace with a portion of the money! The moon rock enclosed is a North West Africa 5000 slice . It is truly one of my most prized possessions.....Thank you buddy!
Esimesed sammud......Lapsepõlves sündisin ja kasvasin üles Daytonis, Ohios, nagu enamik teist teab, ja oi, kuidas ma mäletan tagasi seda, mis praegu tundub olevat nagu eile. Mu silmad olid alati kleepunud taeva ja taeva poole. Jah, ma vaatasin aukartusest ja kadedusest ülespoole, kui istusin meie maja ees trepiastmetel, kui pea kohal lendasid hävitajad ja pommilennukid. Unistan sellest päevast, et ka mina võin end ülespoole valutada ja pilvede ja lõpuks tähtede vahel mängida! Nii kaua, kui saan liigelda, olen alati igatsenud olla katsepiloot, kes ühendab või ühendab inimese ja masina. Ühendatud erilises orjuses kui üks, ülima väljakutse ja eesmärgiga täpsus ja täiuslikkus. Loodusseadusi trotsides surudes inimest ja masinat oma piirini ja mõnikord kaugele kaugemale. Et lennata veidi kõrgemal ja veidi kiiremini, läbi taeva millegi uue ja metsikuna. Karjudes läbi pilvede ja lõpuks äikest üle läve, mis eraldab päeva ööst ja neelatuna selle suure tundmatuse sügavatesse soppidesse tähtede vahel! Sellest eilsest on möödunud palju aastaid ajas tagasi ja mu unistused saada katsepiloodiks ja lõpuks astronaudiks said järsult otsa, kuna 1969. aastal sai silmavigastus ja ma avastasin, et pean hakkama saama olukorra tõsidusega. Kuigi ma ei saanud aasta jooksul Ameerika Ühendriikide õhujõududesse lennata, leidsin end Cessna 150-st, kes õppis lendama! Noh, need eesmised astmed, millest ma lubasin teistel end meelitada, on endiselt Burkhardti avenüül. Need on tänapäeval barronid ja lagunevad vanuse ja hooletuse tõttu. ja taevas Daytoni kohal on enamasti ebatavaliselt vaikne, kuid nad mõlemad jäävad mu lapsepõlvemälestustes igavesti elama! Mõni sõna lisatud fotode kohta. Esimene on B-52-st, mis lendab üle meie maja ja puude Daytonis. Need lendasid nii madalalt, et isa tavatses öelda, et sa võid needid kokku lugeda. Pilt on tehtud kodusest filmist. Teine pilt on minu lapsepõlvekodust Ohios East Daytonis.
Minu lapsepõlve kangelane... Scott Crossfield. Ma ei teadnud siis, et meist saavad aastaid hiljem head sõbrad. Tegelikult panin isegi oma pojale tema nime! Scott ei ole enam meiega, kuid see poiss hindab alati meie sõprust ja mälestusi!......Godspeed Scotty!
Magnetofon.......Kui astronaudid 60ndatel taeva poole lendasid, tahtsin ma väga hullult makki, et saaksin kõik lennud salvestada! Probleem oli selles, et tol ajal oli minu liiga rahast väljas ja sünnipäev ja jõulud olid möödas! Mercury programm oli lõppenud ja Kaksikud olid just silmapiiril ning ma ei tahtnud kasutamata jätta võimalust kõiki lende salvestada. Sain vist ema ja isa jutust päris hästi aru, sest minu ametisse kinnitamise päeval sain üheks kingituseks Rossi rull-makilindi! Ma arvan, et sellel päeval polnud maailmas õnnelikumat last! Tõeliselt kena oli isa ja ema, kes tegid mulle mängimiseks spetsiaalse kasseti! Isa, ema, Ron ja mu õde Maggie jätsid mulle sõnumeid. Kui ma jätkasin seda madalalt mängides, siis tulid sõnumid mu vanavanematelt, kõigilt mu tädilt ja onult ja kõigilt mu nõbudelt! 50 aastat hiljem on see kassett mul endiselt alles ja see mängib ka täna sama hästi kui tollal! Nii tore on kuulda hääli ja parimaid soove kõigilt, kes on ammu lahkunud! Noh, ma olen kindel, et see magnetofon on hästi kasutuses ja salvestas kõik Kaksikute lennud algusest lõpuni! Kui ma seda teha ei saanud, aitasid mind ema või isa. Selleks ajaks, kui Apollo ringi liikus, ostsin maki ja jätkasin kõigi lendude salvestamist. Mina ja Ron kasutaksime ka seda ja salvestaksime ka palju rumalaid asju. Soovin, et mul oleks mõned neist salvestistest, sest mõned neist olid uimased!!!! Noh, nagu fotolt näete, on mul magnetofon endiselt alles ja jah, see töötab endiselt, kuid on pärast kõiki neid aastaid karmi kujuga!
Orville Wrighti kool.......Lapsepõlvemälestused......Kõik mu suvepuhkused ei olnud lõbusad ja kalastamine.....Mu ema ja vanaema panid mind veetma palju tunde välkkaartide ja lugemisega, et mind kätte saada. "Kiirelt" järgmiseks õppeaastaks! Midagi, mida ma tol ajal vihkasin, kuid praegu olen tänulik. Allolevad asjad on mul veel meeldetuletuseks!
1. lehekülg
"Minu kangelane".....Isal oli alati tõrksus rääkida oma päevadest teenistuses ja ma ei avaldanud talle kunagi suurt survet, kuid olin täiesti kõrvu, kui ta aeg-ajalt midagi mainis. Lapsed koolis kiitlesid ja jutustasid nende isade tegemistest, kui mina vaikisin. Mõtlesin sageli, kui suur osa sellest oli jama ja kui palju tõde? Viimastel aastatel olen õppinud tundma paljusid veterane erinevatest sõdadest ja sain teada, et isa oli heas seltskonnas, kui tuli rääkida sõja julmustest. Sõtta minek muudab meest ja kahtlemata oli asju, mida sa niisama kiiresti unustad ja kindlasti ei taha jagada. Lapsena mõtlesin sageli, mis tunne oleks olla vaenlase territooriumil, teadmata, kas kuuli, pommi, granaadi või mürsu peal on sinu nimi. Päev ja öö 24/7 peab olema alati valvas. See on midagi, mida ma pole kunagi kogenud ja mida oleks minu arvates raske kui mitte võimatu sõnadesse panna. Mäletan siiani, kuidas vaatasime isaga nädalavahetustel sõjafilme, mis olid 50ndatel nii populaarsed. Ta ei kommenteerinud neid kunagi, kuid sa lihtsalt teadsid, et see taaselustas vanu mälestusi ajast, mis kunagi oli teises elus. Teadsin, et mu isa lasti sõja ajal maha ja teadsin, et ta osales D-päeva sissetungis ja oli 101. õhudessantdiviisis. Peale selle ei teadnud ma midagi muud. Alles sel eelmisel aastal jagas ema minuga paar lehekülge isade käsitsi kirjutatud märkmeid, et ma sain teada oma isa elu salajasest osast ja põrgust, mille ta läbi elas. Jah, mu isa oli kangelane, minu kangelane ja jääb alati olema! Teda autasustati pronkstähe ja lilla südamega ning see oli minu jaoks piisavalt hea. KÕIK sõjaveteranid on kangelased ja me ei tohi seda kunagi unustada! Kui te selle kunagi silmist kaotate, jalutage läbi Arlingtoni kalmistu. Meie vabaduse hinna maksid tähelepanuväärsed inimesed kõigilt elualadelt!!!
Liikluspoisid......